hõbeda saagimine

Ehtimine on ikka olnud oluline osa inimeseks olemisest juba inimajaloo algusest saati. Juba neandertaali inimesed valmistasid merekarpidest keesid juba 115 000 aastat tagasi! Hiljem lisandusid luu, kivi, erinevad metallid, erinevad tehnikad... Maailm on läinud edasi ja palju uusi materjale ja tehnikaid ja töövõtteid on juurde tulnud. Aga siiski - põhjused, miks inimesed armastavad ehteid kanda, on jäänud ikka inimlikult samaks - tunda end kauni ja erilisena, väljendada oma armastust ja hoolimist, kinkides kallile inimesele ehteid, kuuluda kogukonda, väljendada kihlust / abielustaatust või näidata jõukust, väljendada usulisi tõekspidamisi, kanda helgeid olulisi mälestusi enda lähedal.

foto Igorifoto, modell Siiri

Ehe on osa rahvakultuurist – ehe toob head väge, kaitseb kandjat ja kannab meie ühist hingamist edasi põlvest põlve. 

Ehteid võib kanda kogu aeg - nii igapäevaselt hea tunde tekitajana kui ka eriliste sündmuste tähistamiseks Sinu elus - sünnipäev ja presidendi vastuvõtt, kihlus ja pulmad, pulma-aastapäev ja sõbrapäev, oma isikliku elu tähistamine, laulupidu ja rahvuslikud üritused, pidulikud sündmused nagu peod, gaalad, vastuvõtud... Ehteid on rõõm kinkida ja ise saada!

Foto Igorifoto, modell Siiri

Ehte valmimise lugu on tavaliselt pikk protsess, mis hõlmab palju erinevaid tööviise. 

Algul tuleb joonistada ja kirjutada, et mõte saaks paberil nähtavaks ning siis mõelda, kuidas seda hinge oleks kõige parem metalli sisse puhuda. Mõnikord on hea kasutada visandamiseks plastiliinisarnast vaha, nii on ehe kohe ruumiline ja on kergem ehte olemusest aru saada. Vahel juhtub ka nii, et mu käed teavad ise metalli puudutades, mida teha ja kavandit ei ole vajagi. Nii on kõige parem!

Tööriistadena kasutan nii elavat tuld kui vasarat, nii käsisaagi kui alasit. Head tööriistad on ehtekunstiku suured sõbrad!

Metallidest kasutan kõige rohkem hõbedat ja kulda, kuna need on ürgsed, ehedad ega kaota oma väärtust ka pika aja jooksul. Metallis kasutan peamiselt õhukest plekki ja traati. Pleki ja traadi saamiseks tuleb hõbedat või kulda gaasiga kõrgel kuumusel keraamilises glasuuritud valuanumas kuumutada, sulatada ja valada raudvormidesse. Sealt edasi tuleb kasutada kas valtsi metalli õhendamiseks, kuni metallileht on soovitud paksusega või traadi saamiseks kasutama tõmberauda. Tõmberaud on paksust terasest plaat, kus erinevate suurustega augud sees. Sealt siis tõmban hõbe-või kuldtraati seni läbi, kuni see on piisavalt õhuke. See võtab tükk aega! Hõbe ja kuld peab olema piisavalt pehme, et teda saaks õhendada. See tähendab, et iga natukese aja tagant tuleb metalli jälle kuumutada ja pista külma vette ja siis sidrunhappes puhastama.

Õige paksusega hõbeplekki omakorda puurin auke ja saen õhukese jõhvsaega kujundeid. Traadist painutan näpitsate ja tangidega soovitud kujundid ja siis joodan gaasileegiga kokku. 

Peale iga jootmist tuleb joodetud ese kuumas sidrunhappevees puhastada. Ehtekunstis kasutatakse palju kangeid aineid, aga üha rohkem tuletatakse meelde ka looduslikke viise nagu sidrunhappevesi keemia asemel. Peale puhastamist saab kas joota edasi, graveerida või taon ehte väikese ümara vasaraga üle, et ilusat elavat helkivat pinda saada. 

Lõpuks on aeg viimistluse käes, mis tähendab viilimist, liivapaberiga hõõrumist ja poleervahaga poleerimist, et ehe säraks. Poleervaha teeb nii ehte kui ka kõik ümbritseva üsna mustaks, nii et viimane samm on ehte pesemine. Poleervaha asemel võib kasutada ka poleermasinat, Mitmete sammude juures võibki kasutada ka elektrilisi tööriistu, need muudavad töötamise lihtsamaks ja kiiremaks.

Ehete loomise juures nagu eluski tuleb vahel ette ka igasugu ootamatusi, aga neist õpib kõige paremini kogemusega. Näiteks mündile või ripatsile kinnitusrõnga jootmise juures peab olema tähelepanelik. Kahte metalliosa üheks jootes peab vaatama, et mõlemad osad saaksid samapalju kuumust. Kui üks osa on teisest palju väiksem, siis võib ta lihtsalt ära sulada, kui ettevaatlik ei ole! Müntide juures peab ka jälgima, et münt ise ei oleks liiga kuum, sest siis sulavad pinnal olevad kotkad ja numbrid ära. Olen kuulnud ka lugu plahvatavast ja tolmuks pudenevast kuldehtest, aga õnneks pole ma seda ise näinud! Toona ei olnud siis tegu õige kulla, vaid kassikullaga, sest õige kuld lihtsalt sulab ega kao kuhugi ja teda saab ikka ja jälle kasutada. 

Hõbe-ja kuldehete valmistamisel tekib alati ka kadu 6-10 %, millega peab arvestama - viilimise ja puurimise jäägid, metallipuru. Seda saab küll kokku koguda, aga siis tuleks ta enne magnetiga puhastada igasugustest rauaosakestest, mis puurist ja saest tekivad. Ja osa läheb ikkagi kaotsi, see on loomulik osa tööst.

Mõnikord on vaja teha palju ehteid korraga, siis võib kasutada metallivalutehnikat. Seal tuleb teha ehe kõigepealt tugevast vahast, millest siis valumeister võtab vormi ja teeb vahast samasuguseid ehteid juurde. Siis kinnitatakse kõik need vahaehted puukujuliselt kokku ja ümber valatakse kipsivorm ning vaha sulatatakse välja. Siis võibki sulatada kulda või hõbedat ja valada saadud kipsivormi. Pärast peab iga ehte „puu” küljest lahti saagima, saagimisjäljed ära viilima, liivapaberiga üle käima ja poleerima. Vajadusel tuleb joota külge näiteks rõngaid või muid kinnitusi ripatsi jaoks. Valamine on omaette kunst ja pikk protsess!

Omaette tehnika on hõbeda graveerimine, mida olen viimase aasta jooksul õppinud ja harjutanud. Selles on oma võlu... mis ei taha enam lahti lasta! See on nagu muinasjutu loomine, hinge puhumine hõbevalge sisse, jõe ületamine hoopis teise ilma...

 Graveerimine tähendab väikeste stihlite ehk graveerimisnugadega joon joone haaval metalli lõikamine. See meenutab mulle joonistamist, graafikat, loo jutustamist. Hõbedasse võin terve muinasjutumaailma sisse luua! Algul on graveeritud jooned säravad ja heledad, hiljem hõbeda oksüdeerudes jooned tummuvad ja tulevad isegi paremini esile.

Ehte loomise lugu võib olla pikk ja keeruline, aga see on huvitav ja tulemus on alati vaeva väärt. Ja eriti hea on näha, et ehtest saab inimese elu osa, kandes endas häid tundeid ja palju Sinule kalleid mälestusi!