Kommenteeri

MÕTTEID KEVADISEST METSAST - mustadest torbikseentest, Müütilisest Mikitast ja puidutööstusest

Kevadises metsas on imeilus! Tegelikult on metsas ja looduses üldse kogu aeg ilus ja hea olla, aga kevadine mets on eriline ja maikuu just see KÕIGE ilusam aeg! Võtsin oma vanaema kootud rahvariided ja enda tehtud hõbeehted kaasa ja nautisin päikest, lilli, kevadisi lõhnu ja lindude sirinat. Mine ka metsa, metsas on hea olla! Mõtsah om hää olla! 

Elo Uibokand, EHE ELO ehtekunstnik ja ehtemeister



Minu jaoks on mets alati veidi salapärane ja muinasjutuline. Ei tea kunagi, keda või mida seal kohtan... ja nii ongi hea. Ja isegi kui tihti tulen tühjade kätega tagasi, on meel rikas ja hingekorv seeni täis. Mets on minu jaoks maagiline koht. Sõnaga „maagiline” seostuvad mulle veel hõbeehted, Naine kui nähtus ja Valdur Mikita. Hõbeehetest ja naisest räägin teine kord, aga see Mikita? Ja see mets?

Mina olen Elo, ehtekunstnik, kirjutaja ja inimene, kes armastab metsa. Minu seelikukanga ja vöö kudus Võrumaa vanaema, keda enam ei ole, aga kelle pärand elab ikka edasi.


Kuna Mikita on juba eestlaste eneseteadvusesse niivõrd sisse imbunud ja paiguti äragi lahustunud, siis on aeg kuulutada ta surematuks ja ta ise kah tervenisti ära mütologiseerida. Edaspidi tulekski rääkida Müütilisest Mikitast – veidi salapärane elukas, keda kisub kangesti metsa poole.



Müütiline Mikita on selline pisike itsitav hallikastriibuline vanamees, kes kükitab iga tema metsaraamatuid lugenud eestlase hinge selles sopis, mille kohal ripub silt: „ Kollektiivne eneseteadvus“ või „Kes ma olen? Kas olen eestlane? Kas olen soomeugrilane? “ või „Eestlus – vajab turgutamist“. Mikita teene on see, et kui oled tema raamatud lugenud, siis pärast seda on kohe jube hea olla. Saad täie ja hetkeksi absoluutse selgusega aru, et küll eestlane olla on uhke ja hää. Ja et Eestimaa on ikka nii ilus ja terve universumi mastaabis erakordselt ainulaadne. Ja meie oleme samavõrra erakordsed, ikkagi müstiline metsarahvas, kelle dna-sse on kodeeritud seenelkäimine. Ma kujutan ette, kuidas tulevate põlvede jaoks on Mikita legend ja müütiline olend, kellest ei olegi päris kindel, kas ta ikka oli olemas või oli ta lihtsalt rahvapärimus, mis kulges suust suhu, raamatust raamatusse.... (Tuleviku jaoks on ka raamatud legend, mis on kurb mõte).


Meie soome-ugri rahvapärandist inspireeritud hõbedast kõrvarõngad


EHE ELO hõbedast kõrvarõngastega ja prossiga - muistsed mustrid sobivad väga hästi ka rahvariiete juurde


Iga eestlase tagataskus peakski olema väike hall karvane Mikita nagu soomeugri vaim, kes tuletaks sulle alati meelde meie rahva südametunnistust, põlisolemust ja seenekorve ja kes hammustaks sind iga kord, kui kavatsed mõne „Mets läheb raisku!” „Üraskid hävitavad meie metsa!” loosungi varjus, aga tegelikult lihtsalt raha nimel, metsa maha võtta. Jah, Mikita raamatuid on hea lugeda, välja arvatud tema sünge ja paraku realistlik manifest metsale „Eesti looduse kannatuste aastad”. Peale seda tahaks nutta....ja eestlane olla on häbi. Miks me küll oleme täpselt samasugused nagu paljud teised rahvad, kes jooksevad raha järel majanduskasvu nimel, ei hooli oma looduskeskkonnast ega näe võimalust olla loodusrahvana erilised ja erakordsed? Roy Strideril on mitmeid väga praktilisi majanduslikke visioone, kuidas Eestist oleks võimalik(olnud) teha roheline ökoriik, digiriik oleme nagunii. Kas on juba hilja?



Artur Alliksaarel on üks ilus armastusluuletus ülastest ja joobumisest

Kuigi on nii palju lilli...

       ÖÖsel nägin und ja unes meenus mulle miski.
    Aastate eest ühel kevadel olin metsas.
    Seal sattusin lagendikule, mille äärtes kasvasid imeilusad ülased.
    Kui ma neid silmitsesin, märkasin, et üks neist vastab mu pilgule.
    Ta silmad olid täis ilmset poolehoidu, sellist, mida pilk võib väljendada 
                                                             paremini kui sõna.
    Lootus ja argus heitlesid ta laugude all.
    Vastastikune meeldimus täitis meid mõlemaid imeliku hirmuga.
    Meie tumm vestlus kestis päikese loojanguni.
    Ma ei julgenud talle ligineda, kartes tallata teisi õisi.
    Ma ei tihanud teda puudutada, sest kartsin, et võib murduda ta pilk.
    Ah, kuidas tahtnuksin olla lill ja kasvada ta kõrval!
    Võib-olla soovinuks temagi olla inimene ja tunda inimihade valulist 
                                                                veetlust.
    Õhtuni lebasin liikumatult, juhm õnnest.
    Siis saabus pimedus ja kattis kõik oma vaibaga.
    Lahkusin lillest ja ta suri mu mälus.
       Öösel nägin und.
    Unes sündis ta uuesti.
    Ta vaatas mind vaikides.
    Tal olid mu enese silmad.
    Unenägu ütles, et ülane õitseb veel.
    Käin metsas igal kevadisel jõudepäeval.
    Otsin lagendikku ja lille.
    Tahan kaasa võtta oma armastatut.
    Otsin hoolega, süda täis painajalikku pinget.
    Ma ei leia oma lemmikut enam kusagilt.
    Olen ta kaotanud ja kaotan vist varsti ka lootuse.
    Oh, et ma poleks teda tookord kohanud!
    Oh, et see unenägu oleks mind säästnud!
    Igakordsel siirdumisel metsa tundub mulle siiski, nagu oleks too ammune
                                                         kevad ikka alles ees.

Imeline must torbikseen. Seda metsa enam ei ole ja seega ka neid seeni mitte...


Mõned aastad tagasi leidsin oma lapsepõlvemetsast ühe maailma parima seene(see on muidugi vaieldav, ka sirmik on Maailma Parim Seen) – musta torbikseene! Seda seent olin varem korjanud ainult Soomes ja sedagi nii, et sõbranna juhatas, et tuleb minna teatud väikesele saarele, minna keset saart teatud punkti, kükitada maha, olla paigal ja otsida nii umbes pool tundi. Neid seeni on lihtsalt VÄGA raske märgata...aga nende lõhn ja maitse on jumalik – aromaatne ja tume, sarnane lehter-kukeseentega, aga palju intensiivsem ja tumedam. Mmmm! Koorene supp ja pirukas, kuiva kihiseva sampusega....Igatahes, kui ühel kenal päeval leidsin oma metsast täiesti juhuslikult neli suurt kilekotitäit neid seeni, oli tunne nagu oleksin poti kulda võitnud! Aga järgmisel aastal jälle? Järgmisel aastal ei korjanud ma ühtegi musta torbikseent. Järgmisel aastal oli mets kadunud. Järgmisel aastal ei olnudki metsa, oli raiesmik. Paar seemnepuud oli jäetud, millest järgnevate aastate jooksul mitmed tormidega ära murdusid. Miks ei jäeta seemnepuid salguti, et neil oleks üksteisest tuge?




Juriidiliselt võib ka ilma puudeta maa ollla ikka metsamaa ja järelikult on meil metsa ikka nii mis mühiseb. Minu jaoks - ja paljude inimeste jaoks - on mets suurte segapuudega ala, kus taimed, loomad, linnud ja putukad saavad omaette rahulikult elada, kasvada ja moodustada metsa ökosüsteemi. Seal saab jalutada, mõtiskleda, joosta, koeraga jalutada, perekondade ja vanaemadega seenel ja marju käia, loomi ja linde jälgida, pildistada, jahti pidada, näidata turistidele, kui metsik ja puutumatu ja eriline on Eesti loodus. Kui puud maha võtta...see ei ole enam mets, kuigi juriidiliselt ta võib paberil seda olla. Eestlaste jaoks on mets ikka olnud pelgupaik ja varjupaik, ka praegu, kui maailm kardab viirust ja inimene ei julge inimesega kohtuda. 


Maagiline Süda käsitsi graveeritud hõbedast 925 kõrvarõngad


Metsa kaob järjest rohkem ja rohkem, hoolimata looduskaitsjate, teadlaste, turismivaldkonna inimeste ja tavaliste iniimeste protestist. Iga kadunud metsatukaga kaob jälle tükk kodutunnet sinu hingest. Otsuseid tehakse seal, kus liigub raha ja raha liigub puidutööstuses palju. Rahaga on lihtne seadusi eirata ja poliitikuid ja RMK-d ära osta.




Praegu on kliima ja looduskeskkond saanud tänu inimesi hirmutanud viirusele mõned kuud hingetõmbeaega. See oleks hea aeg muutusteks, terve ühiskonna muutmiseks, Roheliseks Revolutsiooniks! Inimene muutub siis, kui ta väga tahab või kui ta on selleks sunnitud. Aasta tagasi tuli Greta Thunberg ja ütles, et meie planeet on ohus, meil ei ole enam aega! Ja nüüd maailm vastas talle ja pistis inimesed kodudesse pokri, et loodus saaks taastuda. Mis saab edasi? Tõenäoliselt tahab inimene samasuguse maailma üles ehitada, mis oli, aga ilmselt vana maailm ei tule kunagi tagasi ja sellega tuleb harjuda.Aga praegu oleks võimalus teha midagi hoopis teisiti!



UGRI VÄGI väikesed hõbedased kõrvarõngad, käsitsi graveeritud


Meie esivanemate jaoks oli mets mitte „mis”, aga „kes”. Puidutöösturite jaoks on vastupidi. Muistne maarahvas püüdis elada loodusega tasakaalus, sest ta sai aru, et kõik on kõigega seotud. Ökosüsteemis on igal taimel, mutukal, loomal ja linnul oma koht, kui ühte saab liiga vähe või liiga palju, siis mõjutab see kogu loodust ja süsteemi. Ja inimene on loodussüsteemi osa! Me ei ela eraldi kuskil kookonis!

Nüüd see jutt läks küll väga pessimistlikuks kätte ära. Tegelikult olen ma ikka optimist ja usun, et muutus on võimalik, kui piisavalt paljud sellesse usuvad. Ja kindlasti – mine metsa, seni kuni meil metsa on!





Lisa kommentaar

Email again: