Elusolemine tähendab seda, et me ka praegu 21. sajandil teeme ja kanname rahvarõivaid, laulame seto leelot ja muid regilaule, käime metsas kui pühapaigas, teeme pööripäeval lõket, tunneme ravimtaimi ja käsitsi tegemise rõõmu.

Elu tähendab samas ka alatist muutust ja arengut. Ilma muutuseta ei olegi ju arengut! Vahel mõtlen, millises koguses on muutus vajalik, et meie vanad teadmised elus püsiksid ja kui suur muutus on ohtlik, et me unustame? See on vaieldav küsimus.

Mul on sõbrad, kes elavad metsas ja laulavad tihti lõkke ääres ja vahel ka saunas regilaule. (Saunas laulmine ei ole traditsiooniline ja saunas on tõesti kõige parem hiljukesi olla ja tegeleda mõtlusega ja kuulata saunahinge hääli leilikividel, aga samas on ka regilaul saunas väga võimas kogemus). Algul oli tõesti imelik kaasa laulda – sest mina ju ei oska küll laulda, kuigi olen isegi viis aastat muusikakoolis käinud!- , aga nüüd paar aastat kaasa lauldes  näen kooslaulmist kui ühist rõõmu ja loomist, mis on väga loomulik. Kõik lapsed oskavad enda meelest laulda, kuidas me siis korraga suureks saades selle unustame?:) Pigem on asi ikka julguses ja harjumuses. Kust saavadki paljud harjumused alguse? Ikka lapsepõlvest. Kui laps näeb, et vanemad laulavad, tahab ta ise ka kaasa laulda. Kui laps näeb, et rahvarõivaste kandmine on loomulik ja suuremad tantsivad, tahab ta ise ka rõivile panna ja murule kepsutama minna. Ja suureks saades on juba tema ise eeskujuks ja innustuseks teistele ja peagi oma lastele.

Ma arvan, et paljude teadmiste ja praktikate juures ongi kõige olulisem neid kasutada, praegu. Isegi kui oled raudkindlalt veendunud, et sina küll laulda ei oska, mis siis, laula ikka kaasa. Isegi kui vanaema korjas naistepuna enne päikesetõusu, mine vähemalt metsa ja niidule, kasvõi õhtul. Isegi kui sul on rahvarõivastest olemas ainult seelik või vöö, pane ta ikka pääle!

Muistsete tarkuste uurimine ja muuseumis hoidmine on oluline, aga sama oluline kui teadmine, kuidas õigesti teha, on ka lihtsalt tegemine, elu sees, igapäevaelus, igapäevaselt.

Mina valmistan hõbeehteid. Olen ehtekunstnik, hõbesepp, maagia hõbevalge sisse loitsija. Ehtekunsti ala olen õppinud koolis ja hiljem harjutanud omal käel. Kooli lõpetamisest ongi juba...oih, 9 aastat! Teen nii uusi ja ummamuudu kui ka muistsete Eesti ja Seto traditsioonide järgi. Võib teha täpse koopia arheoloogilise ehteleiu või kantud vanade ehete järgi, aga kas sel on mõtet? Kas ehte hing mitte ei lähe nii kaotsi, hing jäi ju sinna ammusesse aega, kui iidne hõbesepp hõbedat tagus? Nood inimesed on ju ammu läinud, lennanud ära taevamaa teisele poole – milleks teha ja kanda samasugust, siin meie ajas?

Teie väikokõsõlõ Iidale timä edimedse kaalakõrra. Sjoo oll' paar aastaka tagasi. Nüüd om Iida jo suur tütrik ja laul esi leelokoorih nii ku timä imägi ja mõist joba iistlaulda. Foto Elo Uibokand

Nii ja naa. Ühelt poolt hoiame sarnast luues traditsiooni elus ja saame võimaluse nende ehete, esemete ja kommete kaudu mõista noid kaugeid võõraid, aga omasid inimesi – meie endi esivanemaid. Nii teame isegi paremini, kes oleme ja kus meie juurikas kasvab. Teisalt võib koopia tegemine tunduda nii nii vanamoeline ja ilma sügavama mõtteta.

Traditsioonilist ehet valmistades teen ta originaalile nii sarnase kui võimalik ja nii erineva kui vajalik. Käsitsi tehes, käsitööna tehes saab iga ehe ikkagi erinev, igal juhul. Samuti on erinev iga ehte kandja ja tema lugu. Ehe sünnib mitu korda. Esimene kord siis, kui meister ta valmis saab ja teine kord siis, kui ehe kohtub oma õige kandjaga ja alustab oma uut elu. Ja kolmas kord ehk siis, kui ehe pärandatakse edasi ja sa näed oma tütart või tütretütart sama ehet kandmas.

Ikkagi inimene ise on see, kes muudab elutu elusaks, nähtamatu nähtavaks. Usun, et ehe, komme, rõivas, laul ja keel on elus, kui teda kantakse ja kasutatakse.

Isegi traditsiooni järgides on iga meistri ja looja käekiri ikkagi erinev ja ma arvan, et just see inimlik mõõde, see inimlik puudutus, see inimese elus hingus annabki ehtele ja käsitööle, laulule ja keelele, kirjutatule ja kõneldule hinge. Aga ilma hingeta on tühi see kõik!

Rahvapärimus on üks suur sõna nagu üüratu mammut, keda me keegi pole kunagi näinud, aga sellest hoolimata usume, et ta on olemas. Tegelikult on pärimus lihtsalt päritud teadmised, oskused ja kombed, inimeselt inimesele, mõeldud ennekõike kasutamiseks, siin ja praegu, selles ajas nii nagu me mäletame, teame ja mõistame. Omalt poolt ja omast ajast lisame traditsioonidele uut hingust juurde ja nii püsib ammune elus ja areneb.

Meie oma rahva oma pärimus on mõeldud mitte ainult muuseumis klaasi tagant vaatamiseks, vaid kasutamiseks, elamiseks. Meie endi keskel.

Kas kuulad pealt või laulad kaasa?

Valmistan hõbedast eri suurustes ja erineva graveeringuga hõbehelmeid ehk krõlle. Kanna keena või üksikult. Meie esivanemad uskusid, et hõbevalge krõll kaitseb ja hoiab sind.