HUNTIJOOKSMISE PÄIV - PÕLISRAHVA AASTA TÄHTSÜNDMUS
foto Igorifoto, modell Siiri Salin, kõrvarõngad ja kaelakee EHE ELO
Rabanäkk ringutas end magusasti tõusva päikese kiirtes. Oi, täna tuleb ilus päev! Täna on ju Huntijooksmise päiv! Rabarahva-metsarahva aasta suursündmus, aasta tähtsaim päev!
Nende mõtetega pani Rabanäkk end riidesse ja asus end ehtima. Kleidiks
pistis ta selga punase õhtukleidi, muidugi mõista. Rabanäkk tahab
kogu aeg ilus olla ja kuna ongi õige aeg õhtuseks tähtsaks
südmuseks hakata valmistuma? Ikka ju hommikul! Siis saab terve pika
päeva ootusärevalt oodata, üle raba rännata ja ilus-olemist nautida. Eheteks valis
Rabanäkk hõbedast Hundiga talisman-väekee ja suured, aga kerged
õnnetoova kaheksakannaga „Ilma loomine” kõrvarõngad.
Täna öösel ju luuakse uus ja parem ilm! Ja ehted on Rabanäkil ikka
hõbedast, muidugi mõista. Hõbedat on Rabanäkk armastanud
muistse maarahva kombel juba kaua-kaua ja teab, et hõbeehetes on
peidus palju rohkem magilist tarkust kui pealtpoolt paistab. (Kui keegi laukasse
kuldmünte juhtub pilduma, siis nendega viskab Rabanäkk pühapäeviti
kohvi kõrvale lutsu).
Aga tagasi hommiku
juurde! Rabanäkk on end valmis seadnud ja asub Suure Lauka poole
teele. Sinna koguneb õhtuks kogu rabarahvas, muist metsarahvastki.
(Isegi inimloomad on oodatud, kui nad end Ilmamaa tollipiiril õieti
deklareerida oskavad. Kui nimetad end raba- või metsarahvaks, saad
sisse. Ka maarahvas, veelinnurahvas, loodusrahvas ja põlisrahvas
sobib. Kui oled seto või muhulane, väiga hää. Kui aga väidad, et
oled eurooplane või maailmakodanik, jääd piiri taha. See on oma
pidu! Sjoo om uma pido! Igal aastal võib katsetada sissesaamist ka ussisõnu või Maagilist Sõna kasutades. Viimati oli see „mikita”. Võid
proovida ka „metsalaulupidu”või „kukeseen” Ja kui ütled, et
oled eestlane? Mnjaa. Sõnad „Eesti” ja „eestlane” on alles
163 aasta vanused ja ühe inimese poolt leiutatud identiteet, aga me
elasime siin ju ka enne kokku oma 11 000 aastat ja nimetasime end
hoopis maarahvaks...
Kes sa tahad olla?
Ühesõnaga – võid peole saada, aga võid ka
ukse taha jääda. Sõltub piirivalvuri tujust).
foto Igorifoto
Suure Lauka juurde
koguneb päikeseloojanguks kirev hõimkond näkke ja haldjaid ja
hingelinde, nõidu ja sortse ja tonte, päkapikke ja jõuluvanasid,
hunte ja libahunte, kratte, sookolle, vaime, jumalaid ja ingleid,
sekka inimloomi punasekirjudes rahvarõivastes, üll hõbeehted,
hõbepuss vööl. Isegi Peko kaugelt Setomaalt on kohal(kui
ülemsootskal on liiga kiire, siis ta saadab Peko endale asemikuks:). Kohal on
ka isakarusid ja valgeid emahunte, sookurgi ja soorebaseid, öökulle
ja kassikakke. Ja igasugu kutsikaid ja inimlapsi kilkab ringi ja ajab
üksteise saba võidu taga ja võrdleb, kes oskab paremini hundiks
moonduda. See on suur pidu, üks iga-aastane tähtsündmus! Põlisrahvas, kogunegem! Kes sa oled? Otsusta! Toimub
see pidu tavaliselt sügise hakul, vahel pööriööl, vahel hiljem,
kindlasti täiskuu ajal. Kõik lihtsalt TEAVAD, et TÄNA on see päev.
Kuna inimestel on oma südamehääle kuulamisega raskusi, siis nemad
tulevad vahel peole puhta valel ajal, kes varem, kes liiga hilja...Aga pidu toimub!
Metsavana või mõni
muu auisik näiteks Indrek Vainu, müütiline Mikita ise või Lennart Meri vaim
peab ühe sütitava kõne üheks rahvaks olemisest ja maagilisest täiskuust, lauldakse Linnutee Laulu ja siis lähebki
lahti! Paljudel on kaasas hundinahad ja hundimaskid, need tõmmatakse
hää jooksuväe saamiseks ülle, emahundid näksavad su randmele
punase tunnusmärgi ja võibki minna! Üle rabade ja soode, laugaste
ja metsade kihutatakse, joostakse, lennatakse, tantsitakse ja
lauldakse, nõiad huilgavad ja virvatuled hüplevad kaasa, näidates
teed. See on maagiline ja salajane, rõõmus ja metsik jooks ja
rännak! Elu pühitsemiseks, koosolemise rõõmuks! Tähed langevad
särava jutiga laugastesse, täiskuu helendab hullusti ja valgustab
huntijooksjate silmi ja südameid, Linnutee on kõrgel-kõrgel
üüratus taevas ja särab nagu ei iial varem.
Jooksu lõppedes
kogunetakse tagasi Suure Lauka juurde. Virvatuled teevad mõne
langenud tähe ümber lõkke, süüakse sooja Sookolli vaaritatud
soosuppi röstitud mõtsaseentega ja mustikapannkooke murakamoosiga, peale rüübatakse
haldjate pühitsetud ürgallikavett. (Mõned inimloomad joovad ka
hundijalavett, aga inimeste kombed ongi ikkagi imelikud, sinna pole
midagi parata).Ja suur tants ja trall ja pillerkaar tähise taeva all
jätkub! Haldjakoorid heilotavad, hundikarjad uluvad, sookured kluugutavad ja Sookoll lööb oma kõmisevat sootrummi.
Hommikukiirte hahetades kustuvad virvatulukesed vaikselt. Sortsid haigutavad, libahundid paljastavad oma tõelise karva, hingelinnukesed lendavad tagasi oma pesadesse ja rabarahvas alustab peale Sookolli hommikukohvi hõbevalgega oma rännakut tagasi Koju.
Saigi ilm uueks loodud,saigi ilm uueks lauldud!
Taevasse tantsitud tähtede taha,
meelte sisse mõlkuma,
hinge sisse helisema!
Tulgem varsti jälle kokku
rabarahvas, metsarahvas
maarahvas, põlisrahvas
loodusrahvas, omarahvas!
Foto Igorifoto
Ja ülejäänud
inimesed ja eestlased? Nemad on uppunud oma nutimaailma peibutavatesse turvalistesse tuledesse.
Mõni vaatab küll igatsevalt täiskuud ja mõni julgem kiikab ka
pimeda metsa poole, mingi imelik rahutus on sees, aga mis see on?
Ähmase sosina ja üminana kostub meieni kauge kumav rabarahva hääl,
hundirahva hüüd, linnurahva laul...
Vastused puuduvad