HUNTIJOOKSMISE PÄIV - PÕLISRAHVA AASTA TÄHTSÜNDMUS

Rabanäkk ringutas end magusasti tõusva päikese kiirtes. Oi, täna tuleb ilus päev! Täna on ju Huntijooksmise päiv! Rabarahva-metsarahva aasta suursündmus, aasta tähtsaim päev!

Nende mõtetega pani Rabanäkk end riidesse ja asus end ehtima. Kleidiks pistis ta selga punase õhtukleidi, muidugi mõista. Rabanäkk tahab kogu aeg ilus olla ja kuna ongi õige aeg õhtuseks tähtsaks südmuseks hakata valmistuma? Ikka ju hommikul! Siis saab terve pika päeva ootusärevalt oodata, üle raba rännata ja ilus-olemist nautida. Eheteks valis Rabanäkk hõbedast Hundiga talisman-väekee ja suured, aga kerged õnnetoova kaheksakannaga „Ilma loomine” kõrvarõngad. Täna öösel ju luuakse uus ja parem ilm! Ja ehted on Rabanäkil ikka hõbedast, muidugi mõista. Hõbedat on Rabanäkk armastanud muistse maarahva kombel juba kaua-kaua ja teab, et hõbeehetes on peidus palju rohkem magilist tarkust kui pealtpoolt paistab. (Kui keegi laukasse kuldmünte juhtub pilduma, siis nendega viskab Rabanäkk pühapäeviti kohvi kõrvale lutsu).

Aga tagasi hommiku juurde! Rabanäkk on end valmis seadnud ja asub Suure Lauka poole teele. Sinna koguneb õhtuks kogu rabarahvas, muist metsarahvastki. (Isegi inimloomad on oodatud, kui nad end Ilmamaa tollipiiril õieti deklareerida oskavad. Kui nimetad end raba- või metsarahvaks, saad sisse. Ka maarahvas, veelinnurahvas, loodusrahvas ja põlisrahvas sobib. Kui oled seto või muhulane, väiga hää. Kui aga väidad, et oled eurooplane või maailmakodanik, jääd piiri taha. See on oma pidu! Sjoo om uma pido! Igal aastal võib katsetada sissesaamist ka ussisõnu või Maagilist Sõna kasutades. Viimati oli see „mikita”. Võid proovida ka „metsalaulupidu”või „kukeseen” Ja kui ütled, et oled eestlane? Mnjaa. Sõnad „Eesti” ja „eestlane” on alles 163 aasta vanused ja ühe inimese poolt leiutatud identiteet, aga me elasime siin ju ka enne kokku oma 11 000 aastat ja nimetasime end hoopis maarahvaks... Kes sa tahad olla? Ühesõnaga – võid peole saada, aga võid ka ukse taha jääda. Sõltub piirivalvuri tujust).

Suure Lauka juurde koguneb päikeseloojanguks kirev hõimkond näkke ja haldjaid ja hingelinde, nõidu ja sortse ja tonte, päkapikke ja jõuluvanasid, hunte ja libahunte, kratte, sookolle, vaime, jumalaid ja ingleid, sekka inimloomi  punasekirjudes rahvarõivastes, üll hõbeehted, hõbepuss vööl. Isegi Peko kaugelt Setomaalt on kohal(kui ülemsootskal on liiga kiire, siis ta saadab Peko endale asemikuks:). Kohal on ka isakarusid ja valgeid emahunte, sookurgi ja soorebaseid, öökulle ja kassikakke. Ja igasugu kutsikaid ja inimlapsi kilkab ringi ja ajab üksteise saba võidu taga ja võrdleb, kes oskab paremini hundiks moonduda. See on suur pidu, üks iga-aastane tähtsündmus! Põlisrahvas, kogunegem! Kes sa oled? Otsusta! Toimub see pidu tavaliselt sügise hakul, vahel pööriööl, vahel hiljem, kindlasti täiskuu ajal. Kõik lihtsalt TEAVAD, et TÄNA on see päev. Kuna inimestel on oma südamehääle kuulamisega raskusi, siis nemad tulevad vahel peole puhta valel ajal, kes varem, kes liiga hilja...Aga pidu toimub!

Metsavana või mõni muu auisik näiteks Indrek Vainu, müütiline Mikita ise või Lennart Meri vaim peab ühe sütitava kõne üheks rahvaks olemisest ja maagilisest täiskuust, lauldakse Linnutee Laulu ja siis lähebki lahti! Paljudel on kaasas hundinahad ja hundimaskid, need tõmmatakse hää jooksuväe saamiseks ülle, emahundid näksavad su randmele punase tunnusmärgi ja võibki minna! Üle rabade ja soode, laugaste ja metsade kihutatakse, joostakse, lennatakse, tantsitakse ja lauldakse, nõiad huilgavad ja virvatuled hüplevad kaasa, näidates teed. See on maagiline ja salajane, rõõmus ja metsik jooks ja rännak! Elu pühitsemiseks, koosolemise rõõmuks! Tähed langevad särava jutiga laugastesse, täiskuu helendab hullusti ja valgustab huntijooksjate silmi ja südameid, Linnutee on kõrgel-kõrgel üüratus taevas ja särab nagu ei iial varem. 

Jooksu lõppedes kogunetakse tagasi Suure Lauka juurde. Virvatuled teevad mõne langenud tähe ümber lõkke, süüakse sooja Sookolli vaaritatud soosuppi röstitud mõtsaseentega ja mustikapannkooke murakamoosiga, peale rüübatakse haldjate pühitsetud ürgallikavett. (Mõned inimloomad joovad ka hundijalavett, aga inimeste kombed ongi ikkagi imelikud, sinna pole midagi parata).Ja suur tants ja trall ja pillerkaar tähise taeva all jätkub! Haldjakoorid heilotavad, hundikarjad uluvad, sookured kluugutavad ja Sookoll lööb oma kõmisevat sootrummi.

Hommikukiirte hahetades kustuvad virvatulukesed vaikselt. Sortsid haigutavad, libahundid paljastavad oma tõelise karva, hingelinnukesed lendavad tagasi oma pesadesse ja rabarahvas alustab peale Sookolli hommikukohvi hõbevalgega oma rännakut tagasi Koju. 

Tulgem varsti jälle kokku
rabarahvas, metsarahvas
maarahvas, põlisrahvas
loodusrahvas, omarahvas!

Ja ülejäänud inimesed ja eestlased? Nemad on uppunud oma nutimaailma peibutavatesse turvalistesse tuledesse. Mõni vaatab küll igatsevalt täiskuud ja mõni julgem kiikab ka pimeda metsa poole, mingi imelik rahutus on sees, aga mis see on? Ähmase sosina ja üminana kostub meieni kauge kumav rabarahva hääl, hundirahva hüüd, linnurahva laul...