Kommenteeri

ÖÖMUINASJUTT PÕDRAKANEPIST, SUVISEST NIIDUST JA LENDAVATEST ELUKATEST

MIKS PÕDRAKANEPIPUHMAS ON HÄÄ OLLA JA KEDA KÕIKE ÖÖSITI TÄISKUU AJAL NIIDU PEAL NÄHA VÕIB.



Teinekord maal olles on hää ronida õhtu hakul täiskuu aegu põdrakanepipuhmasse elu mõtet otsima ja punke koguma. Ja sääskedele söödaks. Keegi peab see altruist ju ka olema, ei tohi nii isekas olla. Kui sääl puhmas siis öö otsa vastu pead, oled hommikul kui uus inime. Tõsijutt!

Öösiti käib nimelt taevas niidu peal suur tramburai ja pillerkaar. Kratid, nõiad, sortsid mitut masti, vanapaganad ja muud kahtlased pisuhännad muudkui vihisevad ringi, tulejuttt tagumikust väljas. Vahel põrkavad nad kokku ka. Siis kostub taevast parajat vandumist, meieni jõuab see müristamisena. (Üks liiklusõnnetuse põhjustajatest võib ka mõni lendav taldrik, lohe või hoopis langev täht olla).

Nõid potsatab maha heinamaale kui sügisene upin ja põletab suure hooga pool niitu maha. Seal ta siis passib, tahmane kui tont, trossis näoga. Sinu parastava itsitamise peale vahib ta sind etteheitvalt. „Mul oli eesõigus, nägid?“ küsib ta ennastõigustavalt. „Ristmik oli ju ja parema käe reegel! See kuramuse marslane oma taldrikuga põrutas mulle külje pealt sisse! No ma ei tea küll, kus ta oma load tegi – mingis Marsi alevikus, häh!“

Seal see Nõid siis silub oma kärsatanud sulgi ja pobiseb endamisi kurjalt ennemuistses nõiakeeles. „Teil oligi siin hein puha niitmata,“ teatab ta siis. „Miks te endale mõnda haldjat ei muretse ja tööle ei pane? Mul on neid kodus mitu tükki. Ja paar tükki varuks ka sahvris.“

„Oot-oot, miks varuks?“uurin mina.

„Noh, üks keedab mürki ja teine vastumürki. Inimesed tellivad ju kes mida. Aga vahel neil haldjatel lähevad retseptid puha segamini ja siis toimub loomulik kadu. Aga elus peabki tasakaal olema!“ Ja kätega hoogu lehvitades tõuseb Nõid vurrdi! lendu ja kaob suveöhe...

Öö peaks olema vaikne, aga siit-sealt kostub kahinat, itsitamist ja susinat, krabinat, urinat ja mörinat, sekka kellegi saladuslikku sosinat, müdinat ja huilgeid. Inimeseloom oma lausrumaluses võib ju öö raisku lasta ja magada, aga kõikidel muudel loomadel on ikka aru peas ja asju aetaksegi hämara varjus. Kui veab, siis õnnestub sul elukaid endid ka näha, nagu seda Nõidagi. Sind nad ei puutu, seni kuni põdrakanepipõõsas kükitad. Põdrakanepil ju nii suur vägi, et keski loom ei julge säändsega nalja teha.

Ja nii see öö kulgeb.

Hommikul ringutad, tõused, kratsid oma sääsekuplasid, korjad pungid küljest ja lähed koju magama. Nagu oleks hulk tööd ära tehtud! Ise mõtled – oli see nüüd unes või ilmsi? Kes teab? Kindel on see, et sinu hing on veel mitu päeva pärast seda põdrakanepiõie kujuline ja silmad helendavad hullusti kui täiskuu...

Ja suveöö meenutuseks tuleb talvel juua enda tehtud ivan-tsaid, see aitab kõige ja eriti suvesoojaigatsuse vastu!

Lisa kommentaar

Email again: